Otsmikusagara arengu mõju lapse käitumisele.
Lapsevanemaks olemine on suur töö, aga ma olen tänulik, et olen lapsevanemaks saanud ja avastanud Montessori last austava lähenemise ning soovinud muuta oma mõtlemist/suhtumist. Tänu sellele kombole olen ma õppinud nägema lapsi hoopis teisiti ja suutnud muuta vanasid, last ja inimest terviklikult kahjustavaid mustreid.
Varasemalt kirjutasin sellest, et LAPS=INIMENE. Soovi korral saab lugeda SIIT.
Arvestades, kui palju mulle sel teemal küsimusi tuli, siis kirjutan veidi mõtteid, kuidas üht või teist olukorda teisiti lahendada või mõista. Kui Sinus on küsimus, et kuidas saada lapsega suhtlemine ja olemine rahumeelselt toimivaks, siis loe kindlasti edasi.
Alustame aju arengust, sest see on tegelikult kõige alus.
Kasvava lapse aju on hoopis teistsugusem, kui täiskasvanud inimesel. Ajus on nii palju eri osasid, mis arenevad erineva kiirusega. Aju terviklikult on oma arenemise lõpetanud/on lõplikult küps umbes 25. eluaastaks.
Oluline on märkida, et kõige hilisema arenguga on aju eesmine osa ehk piirkond, mis jääb otsmiku taha. Täpsemalt öeldes otsmikusagar ehk frontaalsagar. See on väga oluline kindlal põhjusel!
Otsmikusagar terviklikult on seotud keha motoorikaga (seal hulgas kõnega) ja kognitiivsete funktsioonidega. Otsmikusagar ehk frontaalsagar juhib inimese elus olulisi protsesse nagu:
* 𝗼𝘁𝘀𝘂𝘀𝘁𝗲 𝘁𝗲𝗴𝗲𝗺𝗶𝗻𝗲;
* 𝗲𝗻𝗲𝘀𝗲 𝗷𝘂𝗵𝘁𝗶𝗺𝗶𝗻𝗲;
* 𝗽𝗹𝗮𝗻𝗲𝗲𝗿𝗶𝗺𝗶𝗻𝗲;
* 𝗼𝗺𝗮 𝗶𝗺𝗽𝘂𝗹𝘀𝘀𝗶𝗱𝗲 𝗸𝗼𝗻𝘁𝗿𝗼𝗹𝗹𝗶𝗺𝗶𝗻𝗲;
* 𝘁𝗮𝗵𝘁𝗲𝗷õ𝘂𝗱 𝗷𝗮 𝗽𝗿𝗼𝗯𝗹𝗲𝗲𝗺𝗶𝗱𝗲 𝗹𝗮𝗵𝗲𝗻𝗱𝗮𝗺𝗶𝗻𝗲;
See juba annab väga palju mõistmist, et miks 4.aastane laps väljendab end nii nagu väljendab või miks teismeline “ei kuula”. Seega mõistes aju arengut, on ju tegelikult väga lihtne mõista seda, et miks laps käitub olukordades nii nagu ta käitub.
On ju täiesti mõistetav nüüd, et miks laps, kellele on öeldud, et 10 minuti pärast lähme koju, hakkab minemise hetkel karjuma ehk isegi lööma! Tal puudub planeerimise võime, impulsside kontrollimine, enese juhtimine, tahtejõud. Lapsed armastavad mänguväljakul olemist, neil pole veel sellist tahtejõudu, et lihtsalt vanema soovi peale jätta endale meeldiv tegevus maha. Ja kuna neil puudub ka impulsside kontrollimine, siis ongi olukorraks plahvatus.
Mis oleks sellises olukorras õige lahendus, kui mõelda tema aju arengule? Vastu karjumine? Karistamine? Mida on ta võimeline sel hetkel päriselt mõistma? Otseselt mitte midagi. Selleks, et ta suudaks rahuneda, on vaja Sul ta ära kuulata, anda mõista talle, et Sa teda mõistad. Sellised olukorrad eeldavad lapsest just neid oskusi, mis ei ole temas veel arenenud ja selleks ongi tal vaja just Sind!
Võta aega ja peegelda talle tema tundeid. Ütle näiteks: “Ma näen, et Sa oled praegu väga kurb. Kas ma tohin Sulle ehk kalli teha?!” Paku lapsele kallistus, kui ta seda ei soovi, siis võta hetk, et lasta tal emotsioone tunda. See on väga vajalik, et ei suruks maha neid emotsioone. Igasugune maiuste pakkumine ja tähelepanu mujale viimine rikub aju arenemist. Tal on vaja seoseid ajule. Ta ajul on vaja õppida tasakaalu ja maha rahunemist, mitte emotsioonide maha surumist!
Lase tal nutta, karjuda. Lüüa kindlasti mitte. Sellele paned kindla piiri juba varakult, isegi kui ta aru veel ei saa. Alati kindel, aga austav EI selle peale. Ja annad teada, et kätega teeme pai või kalli näiteks. Annad teada, et Sa oled olemas.
Kui ta on rahunenud ning ikka kipub mänguväljakule tagasi, siis mänguliselt suunad ta mujale. Jooksed lõbusalt ja mängivalt veidi eemale ja avastad maast väga hämmastunult nii ägeda oksa, millega saab maha kriipse tõmmata. Sellisest oksast ei keeldu ükski laps. Või siis mängid kes jõuab eriti vaikselt tatsates järgmise puuni jne. Ainult loovus ja fantaasia on piiriks. Sina oled tema aju, Sinu töö on aidata Teid mõlemaid välja sellest olukorrast ja seda austavalt ning mõistvalt.
Sama on iga muu olukorraga. Mõtle enne, millised on tema võimed. Jah, lapsed on väga targad ja osavad, aga vaatamata sellele, ei saa eirata aju arengut. See, et ühel hetkel laps mõistab neid asju niisama ja ilma konfliktita, ei tähenda, et ta seda teisel korral suudab. Sellepärast ei tohigi me kunagi eeldada, et nii oli ühe korra ja nüüd peab ka edaspidi olema.
Näiteks ka riietumine. See, et laps on õppinud riidesse paneku ära, ei tähenda, et ta nüüd edaspidi end koguaeg ise riidesse paneks. Tihti sellise “probleemi” puhul jagatakse ikka lahenduseks seda, et ei aitaks last. Et laps kasutab Sind vaid ära ja kui aitad ühe korra, siis hakkabki ta Sinuga manipuleerima jne.
Võta hetk ja keri uuesti sinna, kus on nimekiri, mille eest vastutab otsmikusagar. Näiteks planeerimine. Niinimetatud “ära kasutamine” ja “manipuleerimine” on otseselt seotud planeerimise võimega. Lapse aju peaks olema nii arenenud juba, et suudaks mõelda, et kui ma teen nii, siis ma saan seda jne, aga see ei ole ju!
Ta ei hakka riidesse paneku ajal nutma või “vaidlema”, sest ta tahab meelega Teile peavalu valmistada või ta tahaks Teid ära kasutada. Tal on selleks hoopis mingi muu ja sügavam põhjus!
Mina täiskasvanuna oskan ka nõusid pesta ja koristada, aga ometi ei ole mul selleks koguaeg soovi ja ma olen tänulik, kui mul on kaaslane, kes sellega ehk aitab. Ja mitte soovimise taga ei ole see, et ma soovin meelega oma kaaslasele need jätta või ma kasutan oma elukaaslast ära, vaid hoopis muu. Ma olen äkki väsinud, ma olen muul lainel ja mõtetes, mul on ehk külm või liiga palav, mul on kõht tühi ja ma suudan mõelda vaid söögist või lausa see, et ma tõesti täna lihtsalt soovin abi, tunnen end nii.
Vaadake kui palju põhjuseid võib meil endalgi olla, et midagi mitte teha, isegi kui oskame. Lapsel on neid põhjusi veel rohkem ja vahel on need kohe eriti “pisikesed”. Näiteks üks sokk jäi kiskuma ja sellega “maadlemine” oli juba nii keeruline, et kogu soov kaduski sinna!
Ja mis sellises olukorras parim teha oleks? Tahaksid, et kaaslane hakkaks Sinuga kurjustama, et oled laisk ja ära kasutaja või teed meelega? Või käsutaks, et teeksid kiiremini ja nüüd ja kohe ja ähvardaks, et kui ära ei pese kohe, siis ei saa mingit soovitud asja? Mina küll ei soovi seda. Ma soovin mõistmist. Ja sama mõistmist soovib ka laps.
Sel hetkel saadki vaadelda last ja märgata kas ja kui palju on temas veel koostöö soovi. Kui näed, et hetkel on asi väga “hapu”, siis aita palun teda. Aita teda, ilma, et mõistaksid hukka. Anna talle see tugi.
Kui näed, et temas on veel koostöö pisikut, siis saad muuta riietumise väga lõbusaks. Näiteks ühe soki paned Sina ja teise tema. Kommenteeri rõõmu ja naljaga kui varvas takerdub. Kui paneb pükse, siis mängi, et mõlemad jalad on vihmaussid, kes peavad aukudest pea välja pistma. Terve jala teekond sisisege koos ja kui uss on enda pea välja pistnud, siis tervitage teda !! Jällegi, ainult loovus ja fantaasia on piiriks.
See aju teema on tegelikult veel sügavam, aga ma ei soovi seda teemat väga pikaks hetkel ajada. Kõige olulisem siiski ongi mõista, et aju on arenemise lõpetanud 25. eluaastaks ja otsmikusagar vastutab nende asjade eest, mida me lapselt ootame ja see on kõige hilisema arenguga. Seega laps ei olegi võimeline mõistma neid asju, siis kui me neid ootame ja eeldame!
Ja mitte ainult väikelaps vaid ka teismeline ei suuda mõelda nii nagu meie täiskasvanud! Palun pea see meeles ja ole mõistev ning toetav!
Ja kindlasti peab mõistma, et lapsevanemaks olemine ongi üks suur leiutamine ja katsetamine ning märkamine. Sa pead enda sisemise lapse leidma üles ja kui Sa arvad, et seda Sinus ei ole, siis palun leia teistsugune endale omane lähenemine, aga mõista last ja tema võimeid! Ole austav ja arvestav. Sul on ainult üks võimalus olla toeks ja anda endast parim.
Imelist mõistmist ja arenemist ning palju armastust.
Postituse autor: Deivi Osila