LAPS = INIMENE

laps on ka inimene

LAPS ON KA INIMENE!

Tahan rääkida lapsevanemana täna ühest väga olulisest asjast, mille mina vabastasin/leidsin üles enda jaoks, läbi Montessori teekonna. Samas on oluline märkida, et tegelikult ei ole vahet kuidas me seda kutsume või mis pedagoogika seda rohkem esile tõstab. Oluline on see, et see on tegelikult meis kõigis olemas, lihtsalt meie minevikumustrid on kõik selle vaigistanud, lämmatanud, katki teinud.

 

INIMLIK SUHTUMINE– meis kõigis on see tegelikult olemas, aga tihti on see hoopis tagaplaanil ja eriti tagaplaanil kipub see olema olukordades, mis puudutab lapsi.

 

Oled Sa märganud, et kui laps kukub ja hakkab nutma, siis kipume kohe ütlema “ei ole hullu”? Oled Sa märganud, et kui laps teeb midagi, mis pole ehk lubatud, siis kostitame teda hinnanguga “paha laps”? Oled Sa märganud, et kui laps soovib midagi koos nutuga, siis tuleb automaatselt “ära jonni”? Oled Sa märganud, et kui laps ei taha õues midagi jagada, siis läheb lendu lause “sa oled nii kade”? Oled Sa märganud, et kui laps vaatab kusagil midagi ja me palume tulla ning ta ei tule, siis me hakkame teda jõuga kaasa sikutama? Oled Sa märganud, et kui laps lõhub midagi “teadlikult” või lööb Sind, siis Sa hakkad tema peale karjuma, halvimal juhul isegi füüsiliselt karistama?

 

Need on ainult mõned näited igapäeva elu olukordades, kus me võime lapsesse suhtuda INIMLIKULT või EBAINIMLIKULT. Mina ise olen kasvanud “piits ja präänik” kasvatusega ja olin kindel, et mitte kunagi ise seda oma lapse peal kasutada ei tahaks. Samas polnud mul muid kogemusi, ega ka teadmisi ning oma lapse sündides olin ma kindel, et kui laps sünnib, siis hakkab olema nii, et kui sõna ei kuula, siis läheb nurka. Kui üldse ei kuula, saab pepulaksu. Ainult mõte sellest paneb südame valutama ja pisarad jooksma. Minu õnneks leidsin ma tee Montessori juurde. Sel hetkel tundsin, et olen päästetud. Mõistsin, et kõik see karistus, hinnangud ja muu selline on lihtsalt mulle õpetatud asjad, see ei ole mina ja see ei ole inimlik. Ma teadsin, et laps on ka inimene, aga nüüd hakkasin temaga päriselt vastavalt ka suhtlema ja temasse suhtuma.

 

Me kõik ju nõustume sellega, et LAPS = INIMENE?! Miks me siis väga tihti suhtume lapsesse nagu lapsesse, aga mitte nagu inimesse? Kas laps on süüdi selles, et ta on väike? See, et ta on väike, ei tähenda, et ta ei oleks inimene. Ta on samasugune inimene nagu täiskasvanu ja täpselt samasuguse austusega tulebki temasse suhtuda. See, et laps on väike, ei tähenda, et tema mure oleks väiksem. Et tema nutt oleks vähem olulisem või tühine. Et tema soov oleks mõttetu, tema emotsioon lubamatu või defineeriks kuidagi seda, kes ta inimesena on. Miks me siis ei võiks suhtuda temasse samasuguselt nagu me suhtume teise täiskasvanusse?

 

Näiteks kui Sina pingsalt vaataks kusagil midagi huvitavat ja teine täiskasvanu kutsub Sind ning Sa ei lähe. Kas siis teine täiskasvanu tuleb Sind jõuga kaasa tirima? Ilmselgelt teine täiskasvanu arvestab sellega, et Sa midagi vaatad ja see on Sinu jaoks ehk oluline. Lähed tavaliselt siis, kui oled ära vaadanud.
Sama on ju ka lapsega. Kui ta vaatab midagi ja ei tule, siis mitte sellepärast, et Sulle peavalu valmistada, vaid miski tõesti köidab teda. Inimlik on arvestada temaga nii nagu samas olukorras arvestataks Sinuga. Kui Sina palud lapsel oodata, sest vaatad midagi, siis laps küll peab ootama.

 

Kui Sina näiteks kukud ja hakkad nutma, kas teine täiskasvanu ütleks Sulle selle peale, et ära jonni või pole hullu? Kindlasti mitte. Esimese asjana küsib ta kindlasti, et kas Sa jäid terveks, aitab Su püsti ja on Su jaoks olemas, kui vajad. Ta ei hinda kuidagi Sinu tundeid või valu, seda ei peakski keegi kunagi tegema. Isegi lastega mitte!
Kui laps kukub meie silmis väga õrnalt, siis ikkagi ei ole meil mingit õigust hinnata tema valu või haiget saamise suurust. Kui tal on valus, siis oleme toeks nagu oleks tema ja ka teine täiskasvanu samas olukorras meile toeks, sest laps on ka inimene!

 

Kui Sina oled rannas ja seisad oma teki pealt eemal ja teine täiskasvanu sooviks Su teki peale minna ning Sa ütled ei. Kas siis teine täiskasvanu ütleks, et Sa oled kade? Kindlasti mitte. On elementaarne, et ilma küsimata ei võeta/kasutata teiste asju. See kehtib täiskasvanute maailmas ja kehtib ka laste maailmas!
Ükski laps ei ole kohustatud jagama oma mänguasju kui ta ei soovi ning keegi ei peaks teda sundima, ega kostitama kohe tiitlitega, mis on halvustavad. Täpselt nii nagu meie ei anna võõrale mängimiseks oma telefoni, ei pea laps andma midagi, mis on tema oma. Tema mänguasjad on tema jaoks olulised, sama olulised nagu meile meie asjad. See, et tema on väike, ei tähenda, et talle peaks vähem olulisem olema.

 

Neid olukordi on tegelikult väga palju, aga usun, et mõte on juba selge. Kõige olulisem ongi, et me võtaksime last kui inimest, mitte nagu last, sest ainult siis suhtume me temasse inimlikult ja võrdväärselt. Kui ta ütleb, et ta ei soovi midagi, siis see on sama oluline nagu Sinu “ei soovi”. Kui ta tahab nutta, siis tema nutt on sama oluline nagu Sinu nutt. Seda ei tule vaigistada. Kui ta keeb üle ning hakkab karjuma või väljendab muul viisil oma viha/pahameelt, siis see on sama oluline nagu Sinu pahameel. Ja kindel on see, et me ise keeme ka palju üle, see on täiesti normaalne! Aga kõige olulisem on see, et me tunnistaks seda. Kui me keemegi üle ja karjume, siis palumegi lapselt vabandust ja kinnitame, et tegelikult ei peaks ükski inimene teineteisega karjudes suhtlema. Nii mõistab ka laps, et rääkides saab asju palju mõnusama tundega lahendada.

 

Igatahes. Lapsed ei tee midagi meelega. Nad on siin maailmas avastusretkel. Enamik asju teevad nad teatud vanuses impulsiivselt, õpitult. Neil puudub selline sõnavara nagu meil, seega paljud plahvatavad väljendusviisid ongi tingitud sellest. Kas sellisel juhul tõesti on parim karjuda, karistada või pahakspanu väljendada? Või hoopis kinnitada lapsele, et Sa mõistad tema tundeid ja oled olemas?

 

Su laps armastab Sind ja Sina armastad teda. Ütle minevikumustritele head aega ja tervita uut suhtumist. Elutervet suhtumist. Me oleme väga võimsad ja tegelikult on meie sees peidus see tingimusteta armastus, see puhas mõistmine ja austus. Toeta ja mõista oma last nii nagu Sa soovid, et Sind toetataks ja mõistetaks. Nagu Sa tahaksid näha teda tulevikus toetamas Sind ennast, oma kaaslast, lapsi. Kas Sa soovid, et ta suhtleks Sinu, oma kaaslase või lastega karjuvalt, alandavalt, halvustavalt, ähvardavalt või hoopis hoopis armastavalt?

 

Meil on ainult üks võimalus ja sellest sõltub terve elu. Laps on ka inimene!

Pai ❤️.

Postituse autor: Deivi Osila

Shopping Cart